Õppimisest ja elust

pidin kirjutama seepärast, et osalesin e-kooli algõppes ning sügisest kasutan virtuaalõpet ka õppetöös. Ise üle pika aja õpilase rollis olla polnud sugugi ebameeldiv, pigem põnev ja intrigeeriv.

Õppimine on tore ja mõnus, kui see vastab minu arengule, tasemele ja huvialadele. Tegelikult on ju ülimalt nauditav jälle midagi uut teada saada või kogeda! Iga uue kursuse alustamisel tunnen, kui vahva ja vaheldusrikas on regulaarselt kindlatel kellaaegadel midagi uut kogeda. Siis aga, kui ülesanded üle pea kasvavad, mõtlen – miks ma pidin sellise kohustuse vabatahtlikult endale võtma?

Kirjutan kahel käel alla sellele, et õppimisega kaasneb isiksuse areng. Kui viibid piisavalt kaua harjumuspärases keskkonnas, teed iga päev samu liigutusi, sind ümbritsevad päevast päeva enamvähem samad inimesed ning ka töö on rutiinne ning pea muutusteta, siis tundub elu küll turvaline, kuid pole üllatust, pole arengut! Sellistel puhkudel olen tundnud, et vajan nö värsket õhku, töökoha või –kaaslaste vahetust. Ehk on oma roll ka läbipõlemissündroomil?

Elukestev õpe võib tunduda esialgu hirmutav, kuid ilma selleta oleks elu tõenäoliselt palju igavam, põlvkonnad eemalduksid üksteisest üha enam. Vaatame või värskeimat näidet, kus pensionärd peavad ise oma väljateenitud pensionile panka/ pangaautomaadi juurde järele minema. Kas probleem on osade inimeste kartlikkuses või õppimisvõime puudulikkuses või pole nad pidanud pika aja vältel oma oskusi proovile panema?

Minu kolleegiks on härra üle keskea, kel tundub kõik tulevat kätte erakordselt kergelt. Tegelikult aga teeb ta endale alati tõpselt selgeks tekkinud probleemi olemuse, mõtiskleb veidi, kuidas seda teostada, ja lahendus näib tulevat hõlpsalt. Ta suhtub kogu protsessi õhina ja tehatahtmisega ning tulemus on alati suurepärane, isegi kui see kohustus pole meeldivate killast. Või teine näide: minu sõbranna, kes olude sunnil pidi mehe äraolekul tegelema remondimeestega, tegi endale raamatute ja interneti teel selgeks elektri- ja torutööd ning oli iga päev ehitajatel „abis“, et kõik laabuks. See tõestab, et õppida on võimalik kõike, kui on tahtmist, aega ja soovitavalt muidugi andekust. Meenub tantsupaar Oks-Edur, kes tunduvad laval hõljuvat, ent endi sõnade kohaselt jäi viimane trennivaba päev aastakümnete taha. Ainult nad ise teavad, millise higi ja loobumise hinnaga on tekkinud ilu.

Arvan , et kaksikmärgile kohaselt on mul nii moodne kui vanamoodne õpistiil (ja me kõik usume ju horoskoope, eks?). Ühelt poolt olen selline klassikaline vanaaegne õppija, kes soovib tunnis ise kirjutada ning teiste konspekteeritud materjalide omandamisel võib hätta jääda. (Muide, kasutan konspekteerimismeetodit ka oma õpilaste peal, kes seda arvatavasti algul vihkasid, kuid see tundub „töötavat”.) Teisalt on kogu arvutiga seonduv minu jaoks veidi müstiline ja intrigeeriv. Näiteks meeldib mulle väga süsteemi loomise võimalus oma kodu- ja tööarvutis, samuti blogide loomine-pidamine iseenda ajaloo talletamise eesmärgil. Seepärast tundus naljakas testi tulemusena selgunu – mulle ei peaks veebipõhine üldse sobima.

Test ütles ka, et olen visuaalse/ verbaalse stiiliga õppija. Omandan kergemalt informatsiooni, mida saan lugeda (sh paberkandjalt, mitte arvutiekraanilt). Isegi kui viibin nö populaarteaduslikul loengul, meeldib mulle üht-teist üles kirjutada, et hiljem oleks hea meenutada. Üldpilt jääb meelde, aga detaile on tore hiljem üle vaadata. Veel jääb mulle paremini meelde kõik joonistatu, seepärast meeldib mulle tahvli kasutamine.

Kui õpin konkreetselt eksamiks või kontrolltööks, pean saama vaikust ja omaette olemist, pean süvenema endasse ja oma mõtetetesse. Samuti jäävad meelde erinevad värvid ja kujundid. Kui hiljem püüan õpitut meenutada, manan silme ette lehekülje, kust materjal pärineb. Erinevad värvid konspektis aitavad erinevaid piirkondi klassifitseerida ja hiljem meenutada. Samuti on mulle kasuks, kui koostan kokkuvõtvaid lauseid tähtsama informatsiooni kohta.

Keeleõppes sobivad mulle kaardikesed, kus ühel pool sõna võõr- ja teisel emakeeles. Ning samuti võib neid täiendada värvidega, kasvõi grupeerimaks teemade järgi. Samas, ka kõiksugu joonised, tabelid ja diagrammid on ülevaatlikud, kokkuvõtvad ning sobivad minu silmale hästi. Ka oma tööarvutisse tegin erialase sõnastiku iseenda jaoks, mis sisaldab mulle vajaminevaid, kuigi mitte igapäevaseid mõisteid.

Puhtalt pinnapealseks või sügavaks õppijaks ei oska ma end klassifitseerida, pigem olen segu mõlemast ja kallutatud ehk sügavama poole. Paraku meditsiin nõuabki mõlemat – pead õpitavast paratamatult aru saama, aga ka faktide täpne tundmine on vajalik. Ses mõttes pole ma ka 100% nõus artiklis mainituga, et meditsiin pinnapealset õpet soodustaks. Pigem on seal algul palju meeldejätmist ilma seostamisoskuseta, mis aga tuleb mängu hiljem.

Nähtavasti olen mingil määral uurija ja/ või sügavuti mineja tüüpi. Vaatan õpitavat küll ühtse materjalina, kuid süvenedes võin end mõne pisiteema juurde „unustada” ning ettenähtud aeg võibki niimoodi otsa saada.

Õppima asudes pean teadma, mis on õppe eesmärgiks ja mida ma selle tagajärjel saavutada võiksin. Edasi pean tajuma materjali või ülesande suurust, et osata aega planeerida. Samas, paradoksaalselt kujuneb aju töö kõige intensiivsemaks siis, kui tähtaeg on kohe-kohe kukkumas! Päris tihti juhtub, et järgmisel hommikul tund, aga olen leidnud veel huvitavat materjali antud teema kohta ning vaja oleks see läbi töötada – kella 1-2-ni võin selle kallal vaeva näha. Aga siis olen rahul.

Kuidas saaksin paremini ja efektiivsemalt õppida?

Näen kahte suurt kitsaskohta. Esiteks aeg ja selle planeerimine. Mu kolleeg on mulle heaks eeskujuks, sest ta tegeleb teemaga varakult, ammu enne tähtaja kukkumist. Kui ma seda päevast päeva näen, hakkab ka minul sees kripeldama ning püüan samuti tubli olla. Seega – eeskuju innustab ja ka õpetaja meeldetuletustest võiks siin abi olla. Teiseks - üsna tihti unustan end, süüvides materjali, mis pole tähtsuselt number üks ega kaks. Tundub, et selle vea vastu pean ise nipi leidma. Või ehk saaks õpetaja mind aegajalt põhiteema juurde tagasi tuua?

Seega olen nö abstraktse järjepideva ja konkreetse juhusliku õppija segu, kes vajaks õpetajalt ehk „tagant torkimist” ja vahest ka nõuandeid, kuidas mitte õigelt teelt mitte kõrvale kalduda, nagu Punamütsikesega juhtus.

Kolm päeva Aarhusis


Otsustasin juba ammu, et külastan G-d tema sügisvaheajal. Kohalejõudmine on praegu küll üsna vaevaline, kuna valisin variandi lennuk + rong (1 tund 10 min.lennukis + 3 ja pool tundi rongis + passimine lennujaamas). Kuuldavasti teeb Eesti Õhk nüüd pakkumisi ka lennule Kopenhagenist Aarhusi ning taanlased peavad plaani ehitada järjekordne sild.

Taani Kuningriigi suuruselt teine linn tervitas ilusa sügisilmaga, G aga ootas perroonil suure kohvitopsi ja tumeda šokolaadiga. Jee, nii tore oli teda näha rohkem kui kahe kuu järel!

Esimene päev kuluski rohkem toibumiseks ja kohanemiseks.
G ühikas on üpriski mõnus, oma tuba ja ühisköök kuuluvad luksuse rubriiki, kui meenutan nõukaaja kogemust. Vaid mõned ulakad hispaanlased ei taha reeglitest kinni pidada ning jätavad nõusid pesemata ja pidutsevad pea hommikuni. Aga noh – vaheaeg ju.
Jalutasime paaris ostuparadiisis – araablaste (või Konksude või Tšurkade – kuidas soovite) turust lootsin enamat kui Mere keskusest. Nalja tegi mulle sõna TILBUD, mis tähendab soodsat kaupa. Esines ka koos sõnadega “mega” ja “super”. Igatahes kasulik teada, et ei pakuta midagi halvaksläinut.
Edasi šoppasime toidupoes ja siis otsustasime kodus enne õhtusööki kõndimisest veidi puhata. Muidugi uinusime värskest õhust mürgitatuina ning ärkasime, kui väljas oli juba kottpime. Näksisime veidi võileibu tee kõrvale, sest mis seda praadi ikka enne ööund endale sisse vitsutada.
Otsustasime teha tervitusjoogid ühikapubis, mis nägi muidu välja üsnagi spartalik, aga rahvuslippudega ehitud ja rikkaliku joogivalikuga. Telekast tuli muidugi jalgpall ja kui Taani lõi värava, tegi baarimees kohustusliku napsiringi. Aga mina oma “kruvikeerajas” alkoholi küll ei märganud...

Teisel päeval käisime muuseumides ja kolmandal kõndisime vihmametsades, mis olid end sisse seadnud kolme kuplisse pooletunnise rongisõidu kaugusel, Randersis. Närisime jälle võileibu, nautisime kooke ja küpsiseid kohvikuis ning õhtusöögiks ostetud kana jäigi vokkimata. Aga G pidas kinni oma traditsioonist pakkuda külalisele hüvastijätuks ananassi.

Aarhus on tõeline paradiis ratturitele. Autojuhid on hoolivad, head sõitmis- ja parkimisvõimalused on kõikjal ning hommikul ratast rongi- või bussipeatusse jättes võid 99,99% kindel olla, et su kaherattaline sõber ootab sind.

Ülimõnus on Baresso kohvikukett!
Inimlik on, et nädalavahetusel jalutatakse (koer)sõbraga või veedetakse sõpradega aega looduses-pubis-sportimas vm.
Pühapäeval on kesklinnas avatud vaid kohvikud ja restoranid, rongijaam ka. Sõnumite saatmine on odavam kui helistamine.
PIN-koodita pangakaardiga maksta ei saa.
Inimesed on ülisõbralikud, kui abi vajad. Kui aga mitte soovida erikohtlemist ja püüda nö üldjärjekorras hakkama saada taani keeleta, võidki ootama jääda.

Kuigi kirjutan kahe käega alla Epp-Maria laupäevasele vastusele Postimehes, kus ta kiidab reisimist Eestimaal - samas tuleb vahel ka mujal ringi vaadata, et näha, mis seisus meie praegune elukorraldus on.

Tänud G-le ja Taani Kuningriigi rongiliiklusele, tänu kellele kulges reis sujuvalt.

Suvi ja osa kevadest on läinud kaasaelamise tähe all. See tähendas närveerimist ja rõõmu vaheldumisi kuni õnneliku lõpuni.
G lõpetas gümnaasiumi.

Tore, et saad tänapäeval eksameid valida vastavalt oma eeldustele, huvidele ja tulevikunägemusi silmas pidades.
Aga pole just mõnus tunne, kui nädal enne lõpupidu oled ikka veel ärevil: kas eksamid läksid ikka edukalt?

G oli muidugi tubli - käis jõudumööda lõpuekskursiooniks "pappi" teenimas (Embus tahab ju reisidelt kinke saada!), samuti intervjuudel ja testidel edasiste koolide tarvis.
Ega ta oma kingisooviga ka kitsi polnud.
Lähim võimalus oma lemmikbändi nautimiseks oli Bilbao! Kohe pärast Jaanipäeva pani ta siit minema läbi Vilniuse, Müncheni ja Bordeaux`.
Ei soovita kõigile emadele seda kogemust - närvid olid mul ikka parasjagu pingul ja iga päev nurusin talt mingitki elumärki, et veidi rahuneda.

Koju jõudnult selgus, et ühikatoa saamiseks tuleb G-l kuu enne kooli algust kohal olla. Kohe algaski hüvastijätmine sõpradega, pakkimine, vastastikune korralduste jagamine.
Ja nii ta 2. augustil läinud oligi...

Räägitakse, et kui lapsed kodust läinud, siis peaks see mingi tühi tunne olema.
Praegu ma küll midagi taolist pole märganud - tänapäevased suhtlemisvõimalused kompenseerivad kilomeetreid meie vahel.

Väga pikka aega ongi meilid ja telefonikõned asendanud otsest kontakti. Aga kunagi pole tekkinud mõtet, et me vahemaa tõttu oleks kaotanud lähedust.
Ka täiskasvanud lapsed teavad, et Mum hoiab alati telefoni laetult ja vastab alati kõnedele. Loodan, et see on hea ja tugev tunne...

Kursused

Olen rahutu tüüp.
Aasta-poolteist tagasi käisin massaažikursustel (ka hirmsast tsellust võib minu abiga lahti saada!) . Kurb on aga tõsiasi, et isegi oma kõrvaltoas resideeruva tütrega oleme ühist vaba aega tema mudimiseks leidnud vist vaid kahel korral! Tunnistused vedelevad kasutult kuskil riiulil ja ootavad lisa, sest põnevaid massaaže on oi kui palju! Mitmed sõbrad-tuttavad kaebavad ihuhädade üle, mida suhteliselt lihtsate, aga järjekindlate võtetega leevendada annaks. Seega, keegi võiks mind veidi tagant susida, et õpitud oskustest veidi mõlemale kasu oleks.

Hiljuti läbisin täiskasvanute ujumiskursused algajaile. Iga vetteminek tundus esimene kord olevat! Hirm on siiani ja tundmatus kohas veaksid närvid mind kindlasti alt. Ujumismütsi pähepanek pole veel päris käpas ja vabastiili näen hirmuunenägudes. Seevastu rinnuli ja selili tunnen end juba enamvähem mõnusalt. Fotosid õnneks-kahjuks sellest protsessist pole, sest kes tahaks mind näha trikoos ja kollases tibumütsis?

Praegu on käsil Photoshopi kursused, mille esimese kodutööga äsja maha sain. Kui esimesele kokkusaamisele tormasin, olin jahmunud ja šokis. Paarkümmend inimest oli "kokku aetud" mingisse vanasse tehasehoones asuvasse jubedasse ruumi. Kahetunnise esmatutvustuse võttis kokku üks kursusekaaslane: Nii palju on segast, et ei oskagi midagi küsida. Kui ma poleks varem Photoshop`i näppinud, poleks ma midagi aru saanud. Ise proovides, eksides ja parandades sai aga teoreetilise osa kodus üle vaadata ja pilt on hoopis selgem. Esimeses proovitöös pidin kokku panema kaks või kolm erinevat kihti, st fotot, ja võimalikult ilusasti. Alustasin Monakesest, kelle selga upitasin Marikese. Tegelikult nad muidugi omavahel läbi ei saa! Üks ja ainuke proovikatse oleks koerale välise sekkumiseta fataalselt lõppenud, nina oli tal ikka korralikult verine. Fotol on nad sõbralikult maandunud päikeselisse Kreekasse. Kindlasti teavitan edasistest kodutöödest, sest need tõotavad tulla sama intrigeerivad.

Samas ootan põnevusega, mis mind järgmisena niivõrd köidab, et tahan selle nimel nädalate viisi vaeva näha!